Sirje Petersen (end. Pannel, Protsin) on kunstnik ja õppejõud. Ta alustas oma kunstnikuteed figuratiivsete ja abstraktsete maalidega 1980. aastal ja on saanud üheks oluliseks kunstnikuks Eesti kunstimaastikul.
Petersenil on olnud 65 personaalnäitust, sealhulgas viimane Haus galeriis (2026), Tartu Kunstimaja suures saalis (2025), Draakon Galeriis (2022), Haus galeriis (2021), Toompea lossi kunstisaalis (2020), Pärnu Linnagalerii Kunstnike majas (2019), Tartu Ülikooli Sotsiaaluuringute Instituudis (2018), Galeriis Noorus, Tartu (2017), Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee galeriis, Brüsselis, Belgia (2011), Belgia ja Luksemburgi Eesti Suursaatkonnas, Brüssel (2010), Draakon galeriis, Tallinn (2009 ja 2003), Tartu Kunstimajas (2009, 1994), galerii Beckeris, Jyväskyla, Soome (1995), Liljevalcsi Kunstimuuseum, Stockholm, Stockholmi Eesti maja galerii ja Mustpeade maja. Riia, Läti.
Tema teosed kuuluvad kogudesse: Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kultuuriministeerium, Tartu Ülikooli Muuseum, Eesti Kunstifond, Eesti Vabariigi Riigikohus, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Lüneburgi Linna Kunstikogu, Saksamaa; IBL State Art Gallery Port- Louisis, Mauritiusel jne.
Erakogudesse Eestis, Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Belgias, Lichtensteinis, Saksamaal, Itaalias ja Abu Dhabi Araabia Ühendemiraadis ja Filipiinidel.
Sirje Petersen on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige
Alates 2000. aastast töötab ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti kaasprofessorina.
Sirje on öelnud:
Ühiskond on astunud kollektiivse hüpnotiseeritud hullumeelsuse faasi- sõda, vastupanu, ahastus, allaandmine, ükskõiksus…
Millisena otsustame kujundada enda ja järeltulevate põlvede elu, kas kasumiahne ja egoeesmärkidel manipuleeriva või kõrgema eetikaga, vastastikusel austusel ja armastusel põhineva ühiskonna suunas.
Tegelen teemadega, mis kõnetavad inimolemuse kõige sügavamaid kihte. Need maalid on aja, ajaloo ja isikliku emotsionaalse kogemuse metafoorid.
Idee kannab mind võõrale territooriumile, kus avastan enda jaoks uue maailma. See toimub vahetu loomise käigus ja on seotud tunnetusprotsessidega. Seisundid valguvad värvina lõuendile, et anda aimu inimhinge varjatud kihtidest. Ühendan valu ja ilu sürreaalsel maastikul, kus abstraktne kohtub konkreetsega. Pole õiget või valet sõnumit, on olemas erinev arusaam ja nägemine. Selleks, et mõista iseennast peaks kogema teistsugust.
Uudised
11/11/2026
Sirje Petersen. Tuksed ja tühikud
8. mai – 30. juuni 2026
Haus Galerii, Tallinn
Sirje Peterseni maalid loovad Haus Galerii kahe korruse saalides tajurütme. Abstraheeritud figuurid ja maastikud annavad kuju tundetoonidele ja seisunditele.
Kunstniku psühholoogiliselt laetud maaliväljad tõmbavad vaataja pingestatud ruumi. Tegelaskujud sirutuvad lõuendilt maailma poole ning nende liikumine annab kompositsioonidele sisemise pinge.
Tõuked ja tühikud avanevad Peterseni maalidel pikemate protsessidena. Liikumised ja seisakud, hingamised ja hingetõmbed saadavad endasse ja endast väljapoole vaatamist. Nii maalib kunstnik nähtavaks sise- ja välisilma vahelise kõneluse.
Näitusesaalides vahelduvad suureformaadilised maalid miniatuuridega. Mõõtkava vaheldumine annab väljapanekule etenduse rütmi. Pinge kasvab, jõuab haripunkti ja vaibub, et uuesti koguneda.
Kunstnik kirjutab oma näitusest:
Tõuked on jõuhetked – impulsid, mis läbivad keha ja jätavad sellesse ajutise jälje. Tühikud on katkestused, kus järjepidevus ei kinnistu: kohad, kus vorm laguneb, ei püsi, jääb vahele. Figuurid selles ei eksisteeri, vaid nad toimuvad, olles pidevas ümberkujunemises – paindes, nihkes, gravitatsiooniga läbirääkimises. Iga liigutus on samaaegselt nii loomine kui lahtumine. Liikumine millegi suunas ei tähenda lahendust vaid protsessi, korduvaid katkemisi ja uusi algusi. Minu näitus kõneleb elu liikuvusest edasiviivate impulsside ja katkestuste liinil.
Peterseni maalide intensiivsus sünnib värvi voolavusest. Aimduv ja äratuntav ilmub toonides, milles tunded kogunevad ja abstraktsuse piiril taas hajuvad. Kujundite ja värvilaikude koosmõjus jäävad tähendused avatuks. Teosed kutsuvad vaatajat kogema oma kohalolu siin ja praegu, ruumis, kus kõik võib tekkida, kaduda ja uuesti ilmuda.