Elutants Rahvusooperis Tallinnas ja Vanemuise teatri Publikugaleriis Tartus 28/02/2007

29.02.-01.04.2007 Vanemuise Publikugaleriis ja
2.10.-19.11.2007 Eesti Rahvusooperi Publikugaleriis
www.kunstikeskus.ee
www.arileht.ee
www.vanemuine.ee
www.postimees.ee

DANCE OF LIFE

/…/ The abstract and the specific

Music and dance versus thinking and pictorial reality. The openness of the dancers touches the soul deeply: the expression exposes man’s more intimate side. Protsin believes that this theme will be sufficient for her entire life. A photographer observes and records, a painter recreates an impression. The experience evokes the colours and the poses sharpened by differently placed emphasis.

Different art forms come to life together, a new paradigm is born. Delicate ballet has been discarded over the futuristic-dadaist tension and subdivision of tempo. Hence the disharmony of colour, an attempt to overcome the strive for perfection, balance and good taste, which has disturbed many painters of the Pallas school in realising the ideas of the avant garde.

The artist purposely abstains from over-processing the painted surfaces, leaving parts of the picture “empty”. These are like pauses filled with the music of stillness. At the same time, a head or bust receives detailed attention (Dance III, XI, XIII, XV).

Special attention should be dedicated to pictures where the composition is determined by the hands or hand movements (Dance III, V; Turning III, Embrace). The painting style is in the spirit of spontaneity and inspiration, but reason remains in control of everything.

The prerequisite for the productivity of such an approach is sincerity. The beauty of Protsin’s female figures can be distinguished with the words “mannerism-theatricality-glamour”. A platform that significantly expands the interpretation of the paintings.

/…/ Precision of sensation

Protsin’s occasional utmost accuracy in depicting the body actually constitutes precision of sensation. The playful sensuality, the counterinfluence of symbols and allusions may be surprising.

L. Parhomenko, art critic

ICH BIN EIN MALER 07/05/2004

Eesti Maalikunstnike Liidu Aastanäitus ICH BIN EIN MALER kontseptsioon, kujundus J. Elken
Tallinna Kunstihoone, Vabaduse 6
Avatud 07.05.-06.06.2004

Õhustik peaks testima maalikunstnike kui Ego-kesksete loojate võimet koostööd teha,
teist arvestada. Tallinna Kunstihoone on taas (ajutiselt) kunstnike kätes,
territoorium mis pühitsetud vaid valitud kuraatorite ja kujundajat salatoiminguteks,
on nädalaks transformeeritud üle kolmekümne kunstniku ateljeepinnaks, teiseks koduks.
Irooniliselt plusspoole pealt: ära jääb tarbetu kulu lõuendile-alusraamile, tüütu transport
ja hilisem hoidmine kusagil ateljeenurgas.
Projekt dokumenteeritakse videos ja slaididel, võimalusel kaasneb kataloog.
Juba avamisel on võimalik näha nn. musta materjali salvestust töönädalast.
Seega uurib näitus eelkõige kunsti representatsiooni küsimusi: millal on
kunst uudis meie ühiskonnas, kuidas portreteerida maalikunsti 21.
sajandil, millal kunst kommunikeerub vaatajatega, millal kriitikutega?
“ICH BIN EIN MALER” – sümboolse pealkirjaga näitus uurib sümboolse
Berliini müüri langemise võimalusi kriitikute, maalikunsti ja vaatajaskonna vahel.
Osalevad 32 kunstnikku 33 taiesega:Participants:
Maire Koll, Peeter Allik, Kaarel Vulla, Ashot Jegikean, Mall Paris, JüriArrak, Sirja-Liisa Vahtra,
Otto von Busch, Urmas Muru, Owe Büttner, Maarit Murka,
Sirje Protsin: Valik. 220x180cm Selection Oil on canvas
Toomas Altnurme, Tiit Jaanson, Sorge/Margus
Tiitsmaa, Erki Kasemets, Toomas Sarapuu, Andrus Rõuk, Evald Okas, Mati
Kütt, Ilmar Kruusamäe, Reiu Tüür, Laurentsius/Lauri Sillak, Anne
Parmasto, Jaan Elken, Helina Loid, Raoul Kurvitz, Andres Tolts, Mari
Roosvalt, Jüri Kask, Leonhard Lapin, Tiina Tammetalu.
www.kunstihoone.ee

Mälujälg-Tartu Lastekunstikooli Galerii 02/02/2004

06.02.- 23.02.2004
Mälu – endise kogemuse peegeldus teadvuses, võime omandada, säilitada ja
reprodutseerida kogemusi, mille taaselustamine toimub läbi
assotsiatsioonide.
Need on kodeeritud mälujäljed ammutatuna lõuendile.
Põimunud on minevik, olevik ja tulevik.
See on hingeline, autobiograafiline mälu, kus tajun ja teadvustan
subjektiivset aega.
Inimkeha ja värv aitab mul visualiseerida mõtet, taju, küsimusi –
teadmata veel kas saan neile vastuseid…

Kuhugi ära Draakoni Galeriis 15/03/2003

17.03.- 29.03.2003
Olla aja väline
kaduda aja nõuete eest
kust? kuhu? kus?-
uudishimu ja tung endast väljuda,
väljendada ja jagada…olen ise enda ahvatlev uurimis objekt.
Kuidas mitte ennast maha pillata või lahustudalasta?
Võtta ennast nii nagu hetkel avastan.
Kui lomp on peegel, tuleb ju taevast üle hüpata!
See näitus ongi üks viisakas vilumuse tundekool, kus teen oma maalidega komplimendi oma õpilastele/tudengitele
Ja veel – maalin hingelisest vajadusest, sõpradele vaatamiseks ja õpilastele näitamiseks
(kindlasti hõngub neist töödest metoodilist tolerantsi).
www.eaa.ee

Enesestveerlev Ratas- Galerii Sammas 08/09/1993

1992. aastal muutis tulekahju tuhaks suurema osa minu maalidest. Oma loomingu hävimise traagilisuses ja
enda allesjäämise ekslevas eksistentsitunnetuses ravisin musta masendust musta huumoriga.

Oma töid taasluua soovides sattusin Ratta leiutamise absurdselt rõõmsasse situatsiooni.
Ma kiindusin jalgrattasse kui vahendisse, kohates ettenägematuid võimalusi eluprotsesside väljendamiseks.
On tuntud kunstivormel: “Ma tean, et see pole see, mida ta kujutab, kuid ma näen selgelt, et see on nimelt see, mida ta kujutab.”
Tunnen rõõmu teha mõtlemisest vaatluse objekt.
Minu rataste tõlgendus peitub rataste vahel. Jalgratta seosed elunähtustega võivad olla otsesed- kaudsed,
püsivad- ajutised, olulised- mitteolulised, juhuslikud ja paratamatud.
Kuna nende jalgratastega pole tegelikult võimalik sõita, kutsun kaasa mõtlema, unistama, naerma – sõitma mängult.
Olen nagu kõik teisedki – mängiv inimene.
Jalgratta võib endale igaüks leiutada, minu tööd on nägemus minu jalgrattast.

September, 1993