1992. aastal muutis tulekahju tuhaks suurema osa minu maalidest. Oma loomingu hävimise traagilisuses ja
enda allesjäämise ekslevas eksistentsitunnetuses ravisin musta masendust musta huumoriga.

Oma töid taasluua soovides sattusin Ratta leiutamise absurdselt rõõmsasse situatsiooni.
Ma kiindusin jalgrattasse kui vahendisse, kohates ettenägematuid võimalusi eluprotsesside väljendamiseks.
On tuntud kunstivormel: “Ma tean, et see pole see, mida ta kujutab, kuid ma näen selgelt, et see on nimelt see, mida ta kujutab.”
Tunnen rõõmu teha mõtlemisest vaatluse objekt.
Minu rataste tõlgendus peitub rataste vahel. Jalgratta seosed elunähtustega võivad olla otsesed- kaudsed,
püsivad- ajutised, olulised- mitteolulised, juhuslikud ja paratamatud.
Kuna nende jalgratastega pole tegelikult võimalik sõita, kutsun kaasa mõtlema, unistama, naerma – sõitma mängult.
Olen nagu kõik teisedki – mängiv inimene.
Jalgratta võib endale igaüks leiutada, minu tööd on nägemus minu jalgrattast.

September, 1993